Sügav vesi, sügav põhi. Luulenurk

Ükskord, üle taevalava, lendas väike linnuke,
üle maa ja üle vee, üle tee ja üle mee.
Läbi orgude ta sõitis,
üle küngaste ta hõljus.

Keset suurt suvist vihmailma
maandus mäginõlvale.
Uuris kaugust, uuris kõrgust,
lendles vasakule, lendles paremale.
Leides eest ainult mäge
vajus raskelt mõttesse.
Pärast mõtlust võttis riski
ning lendas üles kõrgustesse,
läbis tuisu, läbis tormi,
mööda külmast, mööda kuumast,
läbis mägitee.

Kõrgelt alla tormates,
tuult tiibadesse kogudes.
Kaugel silmapiiril, helendavad silmapaarid,
jälgivad väikest lindu tormavat.
Ujuvalt liueldes, ta raskuse ületas.

Aeglase lauluga ta taevapiiri ületab,
tantsuliselt keerutades,
ta maailma ääreni jõudis.
Silmates lõppu, ei pöördunud tagasi
vaid lendas rahuikult edasi.

Nähes suurt ilmaruumi,
märgates teist ehitust,
lendas linnuke tagasi.
Üle maa ja üle vee,
tagasi koju, üle mäe.

Villu

editors note: luuletus on inspireeritud usutlusest TEN-i presidendi Uku-voolab-kui-jõgi-Talmariga